Surmad

MÕISTED

Aastakeskmine rahvaarv — pool elanike aasta alguse ja lõpu arvu summast.

Elukoht — surmateatise väljastanud arstile teadaolev elukoht, selle puudumisel Rahvastikuregistri registreerimisjärgne elukoht.

Elussünd — elutunnustega (hingamine, südamelöögid, nabaväädi pulsatsioon ja/või tahtele alluvate lihaste ilmsed liigutused) lapse sünd sõltumata raseduse kestusest.

Ennetatav surm — ennetatavad välditavad surmapõhjused on need, mis vajavad peamiselt laiemaid tervisepoliitilisi meetmeid ja ravi ei ole nende puhul peamiseks sekkumiseks. Ennetatavad on haigused, mille puhul meditsiiniline abi surma ärahoidmiseks on vähem efektiivne kuid edukad on enne haiguse ilmnemist kasutatavad sekkumised.

Hiline neonataalsurm — imiku surm pärast esimest elunädalat, kuid enne 28. elupäeva täitumist.

Imikusuremuskordaja (infant mortality rate) — alla ühe aastaste laste surmade arv 1000 sama aasta elussündinu kohta.

Imikusurm (infant death) — alla üheaastase elusalt sündinud lapse surm.

Lahangute määr — lahangute osakaal (%) Eestis surnute kohta.

Neonataalsurm — imiku surm enne 28. elupäeva täitumist. Jaguneb varajasteks ja hilisteks neonataalsurmadeks.

Perinataalsurm (perinatal death) — perinataalperioodil esinenud surnultsünni või surmajuht.

Perinataalperiood — algab 22. rasedusnädalast (154 päeva) ja lõpeb 7 päeva täissaamisel pärast sündi.

Perinataalsuremuskordaja — perinataalperioodis surnute arv 1000 sünni kohta.

Raseduskestus — raseduse kestus täisnädalates (või päevades); mõõdetakse alates viimase normaalse menstruaalperioodi esimesest päevast või ultrahelidiagnostika abil.

RHK-10 — rahvusvaheline haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistiline klassifikatsioon, kümnes väljaanne (vt täpsemalt Klassifikaatorid).

Standarditud suremuskordaja — näitab, milline oleks suremuse üldkordaja juhul, kui Eesti rahvastiku vanusstruktuur vastaks teoreetilisele standardile. Antud juhul on arvutuste aluseks kasutatud uut, 2013. a Euroopa standardrahvastikku (Tabel 1).

Tabel 1. Euroopa standardrahvastiku vanuseline struktuur, 2013
KOKKU 100 000
0 1000
1–4 4000
5–9 5500
10–14 5500
15–19 5500
20–24 6000
25–29 6000
30–34 6500
35–39 7000
40–44 7000
45–49 7000
50–54 7000
55–59 6500
60–64 6000
65–69 5500
70–74 5000
75–79 4000
80–84 2500
85–89 1500
90–94 800
95–99 175
100+ 25

Surmapõhjus — surma algpõhjus, mille Maailma Terviseorganisatsioon on määratlenud kui a) haiguse või vigastuse, mis algatas vahetult surmale viivate haigusseisundite jada või b) õnnetuse või vägivalla asjaolud, mis tekitasid surmava vigastuse. Alates 1997. aastast kasutatakse Eestis surmapõhjuste kodeerimisel rahvusvahelist haiguste klassifikaatorit RHK-10 (ICD-10).

Suremuse soo-vanuskordaja (suremuskordaja soo ja vanuse järgi) — surmajuhtude arv aastas 100 000 sama vanuserühma mehe või naise kohta.

Suremuse üldkordaja — surmajuhtude arv aastas 100 000 aastakeskmise elaniku kohta.

Surnultsünd ehk hiline lootesurm (stillbirth or late foetal death) — vähemalt 500 grammi sünnikaaluga või pärast 22. rasedusnädalat toimunud üsasisene surm. Seega on ka <500 grammi sünnikaaluga perinataalperioodi surmad arvatud surnultsündideks, selle poolest erineb surnultsünni definitsioon MTO omast. Kõik sünnikaalu ja raseduskestuse kombinatsioonid on avaldatud perinataalperioodi surmade tabelis.

Surnultsündimuskordaja — surnultsündide arv 1000 sünni kohta.

Sünnikaal — vastsündinu esimene sünnijärgne kaal (eelistatavalt esimesel elutunnil).

Vanus — eluaastate (kuude, päevade) arv täisaastates (kuudes, päevades) surma hetkel.

Varajane neonataalsurm (early neonatal death) — imiku surm esimesel elunädalal (0–6 päeva vanuselt).

Varajane neonataalsuremuskordaja — varajases neonataalperioodis surnute arv 1000 elussünni kohta.

Välditav surm — ravitavad välditavad surmapõhjused on need, mis sõltuvad peamiselt tervishoiust ja mida oleks saanud vältida õigeaegse ning efektiivse arstiabiga ehk ravida. Ravitavateks peetakse haigusi, millest tingitud suremust on võimalik vältida pärast haiguse ilmnemist. Vt Plug et al artiklit, mis sisaldab ka Eesti andmeid (viide all väljaannete loetelus).

METOODIKA

Surmastatistika hõlmab perekonnaseisuasutustes registreeritud Eesti elanike isikusündmusi, samuti Eesti kodanike isikusündmusi, mis registreeriti Eesti välisesindustes. Arvesse ei lähe sündmused, mis küll registreeriti Eestis või Eesti välisesindustes, kuid mille puhul on isiku elukohaks välisriik. 1993. aasta lõpuni oli surmastatistika aluseks kõigi perekonnaseisuasutustes ja kohalikes omavalitsustes registreeritud surmade surmaaktid. 1994. aastast olid statistika aluseks surma registreerimise arsti täidetud statistilise arvestuse lehed, mida 1996. aastast nimetati arstlikeks surmatõenditeks.

2008. aastal asutati Tervise Arengu Instituudis Surma põhjuste register, andmekogumine ja osa surmatõendite arhiivist oli Statistikaametilt üle võetud. Registreerimise aluseks sai neljast lehest koosnev arstlik surmateatis. Meditsiiniliste andmetega esimene leht saadetakse Surma põhjuste registrisse, sotsiaal-demograafiliste andmetega neljanda lehe alusel registreeritakse surmajuht perekonnaseisuasutuses. Teine leht jääb surnu omastele ja kolmas – raviasutusele. Surmaandmete töötluse aluseks on isiku surmaaeg. Surmade koguarvust jäetakse välja need juhud, kui Eesti kodaniku, kelle elukohaks on välismaa, surm on registreeritud välismaal. Samuti need juhud, kui Eestis suri välismaa kodanik, kelle elukoht on samuti välismaa. Elukohaks arvatakse arstile teadaolev ehk de facto elukoht. Sellepoolest erinevad Surma põhjuste registri andmed Statistikaameti andmetest, kus elukoht määratakse alates 2008. aastast Rahvastikuregistri järgi ehk de jure, alates 2016. aastast määrab Statistikaamet elukoha residentsuse indeksi ehk mitme registri andmete põhjal. Vt täpsemalt Statistikaameti metoodikakirjeldust: "Residentsuse indeksi rakendamine rahvastikustatistikas" (pdf-fail).

Lahangute andmete allikas on kuni 2014. a tervishoiustatistika aastaaruande „Haigla“ vastav tabel ning alates 2015. a surma põhjuste register, mis sisaldab ka andmeid Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis teostatud lahangute kohta. Lahangute arv sisaldab alates 2015. aastast Eestis teostatud antud kalendriaasta jooksul surnute lahanguid. Kuni 2014. aastani sisaldavad andmed kalendriaasta jooksul haiglates teostatud lahangute arvu. Lahangute määr kõigist Eestis toimunud surmadest surmapõhjuse ja soo järgi saab Eesti Statistikaameti andmebaasist – RV612: Lahangute määr surmapõhjuse ja soo järgi.

Alates 2014. aastast sisaldab standardtabel „SD21: Surmad põhjuse, soo ja vanuserühma järgi“ ka välispõhjuste toime hilisnähtudest tingitud surmade arve. Muutus oli tehtud ühtlustamaks andmeid Eurostati surmapõhjuste nimekirjaga. Alates 1997. a registreeritud välispõhjuste toime hilisnähtudest tingitud surmad on toodud järgnevas tabelis:

Tabel 2.
Y85 Y85.0 Y86 Y87 Kokku
1997 2 1 3
1998 3 1 4
1999 1 4 5
2000 2 2 4
2001 7 7
2002 2 1 3
2003 1 4 5
2004 1 4 5
2005 1 1 2
2006 2 2
2007 1 5 6
2008 3 3
2009 1 4 5
2010 3 3
2011
2012 2 2
2013 3 1 4
2014 1 1
2015 1 1
2016 1 1
2017 1 1
Kokku 12 3 50 2 67

ANDMEKVALITEEDI NÄITAJAD

Kvaliteedinäitajate arvutamise aluseks kasutati “European Statistics on Causes of Death – COD” – 31. mail 2007 avaldatud Eurostati juhendit liikmesriikidele Andmekvaliteedi kontrolli töörühma soovituste rakendamisest. Mõningate näitajate puhul ajavahemikus 1989–2010 Eesti olukord ei muutunud. Avaldatakse Eesti elanike andmed, Eestis surnud välisriikide andmed kogutakse, kuid ei avaldata ega edastata rahvusvahelistele organisatsioonidele; neid ei ole ka kvaliteedinäitajate arvutamiseks kasutatud.

Lahangu korral täidab arstliku surmateatise lahangu teinud patoloog või kohtuarst, st 100% lahangu tulemusi kasutatakse surmapõhjuste registreerimisel ja kodeerimisel. Arstidele õpetatakse arstliku surmateatiste täitmist kohustusliku patoloogilise anatoomia ja kohtumeditsiini ülikoolikursuse raames. Peale ülikooli lõpetamist saavad nad juhiseid ja võimalusel ka õpetust surmaandmete kogumise üksusest, tihti koostöös Sotsiaalministeeriumiga. Alates 1994. aastast on arstliku surmateatise täitmise õigus ainult arstidel, enne täitsid neist väikese osa velskrid.

Kaheksa Eurostati soovitatud kvaliteedinäitajat on toodud tabelis 3. Kõige suuremat mõju on neile avaldanud uue (teise) surmapõhjuste kodeerija värbamine 2003. aastal, mistõttu langes vaid ühe diagnoosiga kirjete osakaal 60,8%-lt 17,9%-ni. Haiglas surnute osakaalu pidev kasv ja patoloogide/kohtuarstide väljastatud surmateatiste pidev kahanemine näitavad Eesti tervishoiusüsteemis toimunud muutusi. Automaatkodeerimise tarkvara juurutamine kvaliteedikontrolliks (ACME 2005. aasta ja IRIS 2010. aasta andmetel) allpool toodud näitajatele suurt mõju ei avaldanud. Automaatkodeerimise tarkvara mõju indikaatoriks võiks olla muudetud surma algpõhjuse koodide osakaal, kuid Andmekvaliteedi kontrolli töörühma pakutud näitajad iseloomustavad pigem surmateatiste täitmise kvaliteeti.

Käesolev analüüs viidi läbi Euroopa Komisjoni grandi „Quality Improvement of Causes of Death Statistics by Automated Coding” nr. 10501.2009.002-2009.461 raames 2011. aastal. Vaata aruannet (PDF-fail).

Tabel 3. Kvaliteedinäitajad, % surmajuhtudest

Aasta
Surmateatise väljastaja eriala
Haiglas surnud Vaid üks diagnoos (elektroonilises andmebaasis) R00-R99 - Sümptomid ja leidude hälbed R54 - Vanadus R98-99 - Ebaselge surmapõhjus X59 (täpsustamata tegur) kõigist X59 (täpsustamata tegur) surma välispõhjustest
Arst Kohtuarst Patoloog Muu
1989 63,6 12,6 20,8 2,9 37,3 n/a 0,5 0,3 n/a n/a n/a
1990 65,1 14,1 18 2,8 35,6 n/a 2,2 1,8 n/a n/a n/a
1991 69,8 14,1 13,5 2,6 36,7 n/a 3,3 2,9 n/a n/a n/a
1992 64,4 15,1 14,8 2,5 37,6 n/a 4 3,6 n/a n/a n/a
1993 64 17,1 15 2,5 38 n/a 4,5 4 n/a n/a n/a
1994 64,9 20,6 14,4 n/a 35,6 n/a 3,8 3 n/a n/a n/a
1995 65,4 18,6 15,9 n/a 36,7 n/a 4,4 3,3 n/a n/a n/a
1996 67,2 17,4 15,4 n/a 36,8 n/a 4,7 3,7 n/a n/a n/a
1997 67 17,7 15,4 n/a 38,2 n/a 4,5 3,5 0,9 0,1 1,1
1998 66,4 18,4 15,2 n/a 39,3 n/a 4,3 3,2 1 0,1 1,1
1999 65,5 19 15,5 n/a 40,1 n/a 4,5 3,3 1,1 0,1 1
2000 66,8 18 15,3 n/a 41,2 n/a 4,5 3,3 1,2 0,2 1,4
2001 66,8 19,4 13,8 n/a 41,6 60,3 3,9 2,8 1,1 0,4 3,3
2002 68,7 18,6 12,7 n/a 43,8 60,8 4,2 2,8 1,4 0,2 2
2003 69,2 17,5 13,3 n/a 45,5 17,9 4 2,7 1,2 0,2 2
2004 70,7 16,4 12,9 n/a 47,8 16,6 3,5 2,4 1 0,2 2
2005 72,5 15,7 11,8 n/a 48,7 17,6 3,6 2,6 1 0,2 1,8
2006 74 14 11,9 n/a 48,9 17,6 3,6 2,6 0,9 0,2 1,7
2007 73 15,3 11,7 n/a 50,9 18,3 3,9 2,6 1,2 0,1 1,6
2008 75,8 13,2 11 n/a 52,8 15,2 2 1,2 0,7 0,1 1,3
2009 77,8 11,2 11 n/a 53,9 15,2 1,8 1 0,8 0,1 0,9
2010 79,2 10,7 10,1 n/a 54,7 15,9 2 1 1 0,1 1,5

KLASSIFIKAATORID

Surma põhjused kodeeritakse vastavalt Rahvusvahelise haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilisele klassifikatsioonile RHK-10 (kümnes versioon). Avaldamiseks on mõned RHK kategooriad lühendatud, näiteks Teatavad nakkus- ja parasiithaigused -> Nakkus- ja parasiithaigused, Tuberkuloos ja selle jääknähud -> Tuberkuloos. Sulgudes on toodud RHK-10 koodid.

Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator (EHAK)

Klassifikaatorit kasutatakse piirkondliku statistika esitamisel. Piirkondlik tervishoiustatistika esitatakse 15 maakonna ja samuti kohalike omavalitsuste järgi. Maakonna ja kohalike omavalitsuste andmed kuni 2017 kajastatud enne haldusreformi (2017 oktoober) kehtinud haldusjaotuse alusel. 2018. aasta andmete aluseks on haldusreformijärgne haldusjaotus. Klassifikaatoriga saab tutvuda Statistikaameti veebilehe rubriigis klassifikaatorid.

VÄLJAANDED

Plug, I., Hoffmann, R., Artnik, B., Bopp, M., Borrell, C. et al (2012). Socioeconomic inequalities in mortality from conditions amenable to medical interventions: do they reflect inequalities in access or quality of health care? BMC Public Health 2012 12:346. https://doi.org/10.1186/1471-2458-12-346

Surmastatistikat leiab veel Statistikaameti andmebaasist.

VIITED

Eurostati andmebaas

Maailma Tervishoiuorganisatsioon (MTO) (WHO)

MTO (WHO) Euroopa regiooni andmebaasid

MTO (WHO) surmapõhjuste andmekogumise metoodika kirjeldus

KONTAKTISIK

Gleb Denissov

Surma põhjuste register

Tervise Arengu Instituut

Tel: +372 659 3949

E-post: Gleb.Denissov@tai.ee

 

Uuendatud: 6.06.2019